Sõitsin laupäeva hommikul rongiga Viljandisse, sest vanaema oli kutsunud kogu suguvõsa uue köögi valmimist tähistama.
Rong loksus rahulikult, jaamas ootas mind tädi, kes juba kaugelt lehvitas, nagu poleksime ammu näinud.
Vanaema õuel lõhnas õunakoogi, värske kohvi ja niidetud rohu järele, ning kõik rääkisid korraga, ent keegi ei pahandanud.
Jõudsin vaevu jope nagisse riputada, kui juba pandi mind koos onupoegadega aeda vana värava hinge parandama, sest tuul oli selle üle öö kõveraks puhunud.
Remondi juures jagus nalja, aga tõsiselt võeti ka seda, et kui midagi tehakse, siis tehakse korralikult, muidu jääb südames kripeldama.
Kui lõpuks kööki pääsesime, oli vanaema juba lauale sättinud kiluvõileivad, soolakurgid, värske karaski ja muidugi kringli, ilma milleta ta ühtki pidu ette ei kujuta.
Istusime ümber suure laua, ja kuigi igaüks rääkis oma tegemistest eri nurga alt, läks jutt vahepeal paratamatult sellele, miks me nii harva kokku saame.
Vanaema ohkas, libistas käega üle lauapinna ja ütles, et elu kisub siia-sinna, kuid niikaua kui keegi veel tuleb, ei ole maja tühjaks jäänud.
Võtsime välja fotoalbumi, kus olid kollased pildid kartulivõtust, jaanitule lõkkest ja sellest ajast, kui me kõik mahtusime ühe sinise Moskvichi peale.
Hämaruse saabudes läksime veel korraks õue, sest tädi tahtis mulle näidata, kuidas uue köögi aken peegeldab õunapuu latva nii, et tundub, nagu kasvaks see tuppa.
Tagasiteel jaamas mõistsin, et kuigi kodu on seal, kus igapäev on, hoiab perekond ometi niidiotsast kinni, et ma ära ei kaoks.