Laupäeva hommikul ärkasin vara, sest päike paistis ja merelõhn tuli juba akna vahelt tuppa.
Otsustasin hommikuse kohvi asemel ratta võtta, nii et läksin Rannamäe tänava rattarenti.
Teenindaja naeratas ja ütles, et täna on tuul tagant, mis tähendab, et Pirita suund on eriti mõnus.
Valisin sinise linnaratta, sain kiivri ja luku ning allkirjastasin telefonis lühikese lepingu.
Küsisin, kas peab sõitma ainult kergliiklusteel, ja teenindaja noogutas, lisades, et vanalinnas on munakivi libe.
Esimesed kilomeetrid veeresid kergelt, sest meri sillerdas ja inimesed tervitasid nagu oleksime kõik ühel piknikul.
Kui jõudsin Russalka mälestusmärgini, tegin pausi, panin ratta vastu posti ja sõin taskust leitud kohukese.
Siis tuli mõte, et keeraks korraks metsa alla, kuid kruus oli pehme ja ratas hakkas ujuma.
Tagasi teele jõudes nägin, kuidas must pilv ronis üle linna, ning kiirendasin, et enne vihma renti tagasi jõuda.
Rattakett tegi korraks klõbinat ja ehmatas, kuid jõudsin ikkagi vanalinna serva kuivana.
Andsin ratta tagasi, ütlesin, et kõik toimis hästi, ja teenindaja naeris, sest vihm peksis juba vastu akent.
Lahkusin sooja tunde ja niiske tänava lõhna saatel, mõeldes, et sama ratta võiks järgmisel nädalal võtta ja sõita juba Kadriorgu.