Estonian Stories

Sunday at Pirita Beach

Upper Intermediate

Pühapäeva pärastlõunal keerasin Pirita poole, sest meri on mul alati see koht, kus pea saab klaariks.

Tuul oli vilu, ent päike soojendas juba nii, et viskasin tossud kotti ja lasin varvastel liiva sisse vajuda.

Männivaigu lõhn segunes soolase pritsmega ja koos selle tuttava mühinaga taandus ka nädalane närvilisus, mis mind enne saatnud oli.

Kui olin mööda kaldajoont tatsanud hea tüki maad, märkas mind meie trepikoja vana naaber Maali, kes korjas vetikate vahelt mereklaasi.

Tal lõi üle näo naeratus ja ta ütles, et kui juba randa tullakse, tuleb midagi ka koju viia, muidu meri solvub.

Istusime madalale betoonkai servale, jagasime termosest teed, ja Maali rääkis, kuidas ta noorena käis samas rannas tantsupeo järel varbaid jahutamas.

Kuigi kell tiksus peas nagu tüütu sääsk, ei olnud mul mingit tahtmist tagasi linna keerata, sest iga laine tõi kaasa uue katkestuse argimõtetesse.

Siis tõstis tuul liival lendu ühe poisi nokkmütsi; ema tormas järele ja komistas, ning me hüppasime kahelt poolt ette, nii et müts jäi lõpuks minu pihku ja ema püsti.

See tilluke päästeaktsioon tegi südame kummalisel moel kergemaks, nagu oleks meri meid omavahel tutvustanud.

Lahkudes tõmbasin varbaga liiva sisse väikese noole, mis näitas vee poole, ja lubasin endale, et tulen järgmisel nädalal uuesti, olgu ilm milline tahes.

Kui bussi peale kõmpisin, krabises taskus paar siledat klaasitükki, ja ma teadsin, et just sellistelt jalutuskäikudelt algavad need päevad, mil kõik läheb vaikselt õigesse rööpasse.

Comprehension Questions

1. Where does the narrator go on Sunday afternoon?

2. Who does the narrator meet, and what is she doing?

3. What do the narrator and Maali share while sitting on the pier?

4. What small event lifts the narrator’s mood?

5. What promise does the narrator make when leaving the beach?

Privacy
TOS